Mis sellest, et vastne filmimuuseum oli oma uksed avanud huvilistele juba oktoobri alul, pidulik avamine koos loeng-lavastusega „Kuidas päästa eesti filmi?” toimus ikkagi rahvusvahelisel audiovisuaalpärandi päeval 27. oktoobril.
Valgus – filmi A ja O
Filmimuuseumi esimene püsinäitus pealkirjaga „Duubel ÜKS” on seadnud enesele eesmärgiks näidata muuseumikülastajale, kuidas valmib film. Alates ideest kuni võimaliku festivaliglamuuri ja filminänni, viisakamalt öeldes filmimeeneteni välja.
Filmi filmiks saamise erinevad etapid ja tahud pole ilmselt võrdselt atraktiivsed. Muidugi, filmitegelaste kostüümid, olgu või Toomas Nipernaadi hele suvekuub. Või ekraanilt meelde jäänud esemed, rekvisiit, „Viimse reliikvia” reliikvialaegas – meie filmi(loo) tõeline reliikvia, nüüd ka filmimuuseumi reliikvia. Aga filmiidee ise, stsenaariumi kirjutamise staadium, siin pole ju nagu õieti midagi näidata? Seda hinnatavam, et sedagi etappi filmi sünniloos on suudetud kenasti kajastada väljavõtetega erinevatest toimikutest, eri ajastute telefonidest saab kuulda eri ajastute vastuseid-hinnanguid filmiideele, laual ootamas aga mahukas „Kevade” stsenaarium.
Üks tänane film on ju vist mõeldamatu ilma eriefektideta, vähemalt osa filmivaatajate arvates. Üht lihtsamat ja levinumat näeb muuseumi külastaja rohelise taustaga stuudios. Chroma key ehk värvivõtme all tuntud võte seisneb rohelise tausta järgnevas asendamises suvalise muu taustaga filmiekraanil (asendatav taust võib ka näiteks sinine olla, „pärisfilmi” emulsioonikiht on tundlikum just sinise suhtes, seda erinevalt digisensori rohelise tundlikkusest, on mõnel juhul selgitatud). Sisuliselt on tegemist filmipraktikas mitmekordse ekspositsiooni nimetuse all tuntud kombineeritud võttega, mida kasutas oma mustkunstitrikkide jaoks juba Georges Méliès enam kui sajand tagasi. Arvuti annab lihtsalt suure eelise eri kujutiste nö. kokkulõikamiseks ekraanil.
Kuivõrd rohelise tausta võimaluste demonstreerimise kõrval on aga jagunud kohta eri valguslahenduste, valguse enese võimaluste avamiseks? Valgus on tegelikult filmi A ja O. Film – see on valguse abil tegelikkuse jäädvustamine. Kuivõrd erinev võib olla üks ja sama ruum erineva valgustuse korral, kuidas just erinevate valguslahenduste abil saab luua erinevat meeleolu, atmosfääri ekraanil, kuidas valgus saab avada-modelleerida inimnägu. Või oli see kuskil näituse interaktiivsete lahenduste hulgas? Kui ei, siis loodetavasti kunagi lisandub.
Film enne filmi
Filmimuuseumi ilmselt atraktiivsema osa nägemiseks tuleb ronida korrus kõrgemale ülejäänud ekspositsioonist. Just seal, uue muuseumikompleksi lae all on näituse osa, mis on nimetatud illusioonide ruumiks ja kus on näha filmiajalugu enne filmikunsti ennast.
Kinematograafia leiutamiseni viis mitmete erinevate otsingute rida nii fotograafia võimaluste, filmikujutise ekraanile projitseerimise kui ka liikumisillusiooni uurimise ja tekitamise osas. Uurimine lõhnaks nagu teaduse või teaduslikkuse järele, realiseerus aga valdavalt pigem kõikvõimalike (laste)lelude produtseerimises. Neid viimaseid filmimuuseumi nö. katusekambris näebki. Ekspositsiooni point on aga selles, et kui tegelikkuses olid need lelud tõesti käes hoitavate lelude mõõtu, siis illusioonide ruumis on nad kordades paisunud, omandanud atraktiivselt üleelusuuruse.
Kunagi eesti keeleski ilmunud Ivor Montagu „Filmimaailmas” loetletakse taolisi lelusid vaata et sajakonna kanti, üks uhkema nimetusega kui teine. Filmilugu teab tavaliselt Joseph Plateau’ fenakistiskoopi. See oli umbes 25 cm läbimõõduga pappketas (filmimuuseumis omakorda 2 meetri tuuris), millesse olid lõigatud ringiratast väikesed vaatepilud, samuti olid kettale kantud erinevate liikumisfaaside kujutised. Ketas asetati kujutiste poolega peegli ette, tõmmati pöörlema – ning läbi pilude sai peeglist näha liikumatute figuuride asemel ühte liikuvat kriipsujukut. Veel räägib filmiajalugu zootroobist ja praksinoskoobist ja veel mitmetest teistestki seadeldistest. Muide, huviline võib lisaks internetile sarnaste mängukannide kohta vaadata ka Elbert Tuganovi „Väikevelje filmiaastat”, mis ilmus 1995 kinematograafia juubeli puhul ja mis pakub lastele võimaluse ise enesele taolisi lelusid meisterdada.
Hoolimata lelude paljususest oli illusiooni tekitamine neis sarnane. Joseph Plateau selgitas optilise mänguasja fenakistiskoobi abil liikumisillusiooni tekitamist 1833 nii: „See optiline pettus tugineb lihtsalt printsiibile. Kui pidevalt kuju ja vormi muutvad pildid ilmuvad meie pilgule väga lühikeste vaheaegade järel, siis neist silma võrkkestale tekkivad kujutised ei lähe lihtsalt omavahel sassi, vaid sulanduvad ühte ning inimesele näib, et ta nägi liikuvat „eset”.”
Väikesed vaatepilud, mis esmahetkel nagu segavad ja piiravad meie vaadet, on tegelikult vägagi vajalikud. Nii näeme üht kujutist üksnes hetkeks, seejärel aga juba uut kujutist. Siin tuleb omakorda mängu persistentsus, meie nägemistaju iseärasus, lihtsamalt öeldes nägemise inerts. Nimelt tajume kujutist ka kaduvlühikese nägemisaistingu lõppedes. Taolisele eelnevast kujutisest veel kestvale jäljele asetub uus kujutis, viimase jäljele omakorda jälle uus kujutis – nii saabki võimalikuks filmilindile jäädvustatud üksikutest liikumatustest kaadri(ku)test liikumisillusiooni tekitamine, mida kinos näeme. Printsiip, millele tuginevad need mängukannid ja tänu millele saab võimalikuks filmikunst, on tegelikult üks ja sama, selles on filmimuuseumi illusioonide kambri tegelik point.
Adressaat ja aadressplaan
Naaskem liikumisillusiooni saladuste keskelt maapealsemate asjade juurde muuseumi 1. korrusel. Mõistagi on muuseum orienteeritud tavakülastajale, mitte spetsialistidele. On mõeldud üksiti noortele filmihuvilistele, neile hakkab ilmselt täiendavaid tegevusi pakkuma Kutsu-Juku õpituba. Igati kohane on ka esimese püsinäituse teemavalik, filmi valmimise eri etappide eksponeerimine. Tavakülastajale adresseeritust peavad silmas ka eksponaatidele lisatud selgitavad tekstid.
Seda üllatavam oli leida Kulešovi efekti selgitustest viite juba küllaltki spetsiifilisele aadressplaanile. Aadressplaan (establishing shot) on kaader, mis annab esmast ülevaatlikku teavet ekraanil kujutatava tegevuse toimumise koha suhtes. Tihtipeale on üksiti ekraanil kujutava stseeni avakaader (saksa keeles ka Eröffnungsszene). Võimalik, et aadressplaan on meieni jõudnud läbi vene filmileksika.
Storyboard’i eesti vaste oleks ikkagi kadreering. Mis sellest, et ’piltlugu’ võib paista eestilikum, pole storyboard’i sihiks mingi koomiks, üksikud pildid peavad fikseerima just tulevaste filmikaadrite olulisi parameetreid (mastaap, liikumised, nii tegelaste kui kaamera, jne.). Liialt tihti puutume filmist rääkimisel või filmi kohta kirjutatu lugemisel kokku üld-, kesk- ja suurplaaniga, nii et kas ei võiks kadreeringu eri suurusjärkude selgitused kuskil ka näitlikult kajastuda?
Loodetavasti saab korrigeerida kümnendite kronoloogilises reas leiduvat väärinfot „Musta teemanti” kohta: film valmis 1923 (mitte ekslikult aasta hiljem) Jakob Sildniku ettevõtmisel, kuid lavastajaks oli Fjodor Ljubovski.
Kahjuks ei leidnud ma nüüdsel avamisel enam Arvo Iho fotonäitust Andrei Tarkovski filmivõtetest Eestimaal (muide, mitmed Iho Tarkovski-fotod on praegu eksponeeritud Peterburi Vene muuseumis sealsel Tarkovski mälestusnäitusel). Tarkovski siinne filmitöö on samuti osake Eesti kui filmimaa kuvandist. Just Eesti filmiga seonduv on see, mida ei leidu kuskil mujal teistes filmimuuseumides, mis just meie filmimuuseumi saab väärtustada.
„Duubel ÜKS”
Näituse peakuraator: Maria Mang
Kuraatorid: Jaak Kilmi, Katrin Sipelgas, Liina Keevallik
Meeskond: Katrin Maimik, Lauri Laasik, Tristan Priimägi, Mait Laas
Seinatekstid: Kristiina Davidjants
Projektijuhid: Laura Kipper, Teele Laats
Kujundus: Tarmo Piirmets (PINK)
Graafiline disain: Polaar Stuudio
Ilmunud Postimees, 3. november 2017.
Lauri Kärk filmikirjutised 