Hetk ja kõiksus. Kultuurimälu GPS

Johannes Pääsuke 125 ja Arvo Iho fotonäitus ERMis.

Mäletate, kuidas üks Pariisi kontoriametnik üritab Saint-Lazare’i vaksali juures jalgu märgamata üle suure loigu karata, ja kuidas Henri Cartier-Bresson selle iseenesest tähtsuseta õhuhetke fotole jäädvustab, ühe sajandiksekundi sedasi igavikku põlistab, fotoklassikaks ülendamisest rääkimata?

Oleme siinsamas Eestimaal, ent kõneleme samuti hetkest ja igavikust. Räägime Johannes Pääsukesest, kelle sünnist täitub tänavu 30. märtsil 125 aastat. Mispuhul uues ERMis on avatud Arvo Iho fotonäitus „Pääsukese jälgedes. 100 aastat hiljem”. Et näitus just ERMi seinte vahel on, pole kuidagi juhuslik.

ERMi päevapiltnik

Pääsuke oli nii filmi- kui fotomees, mees kahe kaameraga. Esimene eestlasest filmitegija. Esimese mängufilmi au on tulnud küll viimaste arhiivileidude valguses loovutada 1913 valminud „Laenatud naesele” (mis võis omakorda anda täiendava tõuke Pääsukese „Karujahile” 1914). Kuid esimese Eestimaal filmikaamera taga seisnud eestlase au kuulub endiselt Pääsukesele. Muide, kohe-kohe 30. aprillil möödub 105 aastat Pääsukese üles võetud esimeste kaadrite kinoekraanile jõudmisest aastal 1912.

Johannes Pääsuke (21) tagasi jõudmas ERMi pildistamisretkelt, juuli 1913. – ERM Fk 214:317.

Kuuludes küll meie kultuurilukku automaatselt esimese filmitegijana, on Pääsukese fotopärand samuti igati tähelepanuväärne, on ilmselt kunstiküpsemgi kui tema filmikatsetused. Pääsukese fotoalane tegevus on suuresti seotud ERMiga, ning teisipidi, veel poisiohtugi Pääsukesel võis olla kaugeltki mitte teisejärguline roll ERMi fotokogu kujunemisel.

Augustis 1915, kui on selge mobiliseerituna sõjaväkke minek, pöördub Pääsuke kirjaga Peterburi maineka, nö. keisrikoja fotograafi Carl Bulla poole (1904 oli Bulla saanud loa tsaari osalusel pidustuste pildistamiseks). Kirjas palub Pääsuke teadust, kas oleks järsku sõjaväljalgi võimalik fotograafiks ehk kino-piltnikuks hakata. Ning lisab enese kohta, et on päevapiltnikuna ametis olnud juba kaheksa aastat, viimastel aastatel ERMile tuhandete viisi etnograafilisi ülesvõtteid teinud.

Kuigi neid pilte polnud suisa mitmeid tuhandeid, oli neid ikkagi aukartust äratav kogus, ilma täpse arvepidamiseta võis Pääsuke nii kirjutada küll. ERMi tänane fotokogu sisaldab üle 1300 teada oleva Pääsukese autorsusega foto. Neist omakorda lõviosa, 1100 pärineb aastaist 1912 – 1914. Need olid aastad, mil 1909 asutatud ERM asus aktiivselt oma kogusid komplekteerima, sealhulgas ka foto- ehk pildikogu looma. Just looma, sest mida-kuidas täpselt muuseumi tarbeks üles võtta – neid arusaami tuli ju käigu pealt leiutada ning praktikas täpsustama hakata. Ning Pääsuke oli neil aastail tõesti kadestamisväärselt noor, kõigest 20-22aastane.

Pääsukese Eestimaa

Milliseid ülesvõtteid siis muuseum ikkagi ootas? Aprillis 1912 kuulutas ERM välja vastava fotovõistluse. „Rahvad muutuvad. Muutuvad ajad ja kombed. Igal põlvel on oma füsiognoomia. Meie ei ole kaugeltki enam oma esivanemate sarnased. Meile näib nende ammu kustunud elust palju võõrastav, imeline, kui mitte täiesti arusaamata, nende ülikonnast pääle kuni igapäevase elu avaldusteni. Nendel nähtustel on oma sügavamad põhjused. Kõik püüab edasi, edeneb, areneb, kasvab. Sarnaseid tõsiasju kindlaks teha ja uurida on enam kui tarvilik. Selle töö läbi võidab kohalik ja üleüldine kultuur palju.”

Konkreetsemalt kirjutatakse võistlusele saadetavate töödele järgmist ette (toome ühe punkti siin täielikult ja muutmata kujul, kogu oma empiirilises loetelus): „Ülesvõtted peavad algupäraliselt rahva elust olema ja selle tüüpilisi külgesid karakteristliselt tabama. Need võivad rahvast tööl, pidudel, lõbutsemisel, igapäevasel talitusel jne. näidata. Nad võivad ka rahva keskelt tüüpusi tuua (ka rahvariides inimesi) ilusamate kodukohtade, ajalooliste paikade piltisid jm. Iseäranis soovitavad oleksid aga ülesvõtted isesugustest muistsetest talumajadest, lautadest, aitadest jne., nende sisseseadetest (interieur), tervetest küladest ja nende omapäralistest risti-rästi jooksvatest tänavatest. Sest need nimelt on rutulisel hävinemisel.” (Pm, 28. aprill 1912.)

Pääsuke teeb kaastööd ERMile sõltumata fotovõistlusest, kuid ilmselt iseloomustavad võistlustingimused loodavat pildikogu tervikuna. Ka Pääsuke pildistab eesti tüüpe (teinekord kenasti rahvariieteski) ja taluõuesid, sekka ka interjööre. Kohtab üksikuid vaevu koos püsivaid rajatisigi („muistsed talumajad-laudad”). Pääsuke pildistab Eestimaa igapäevaelu, meie töid ja tegemisi.

Meie igapäevaelu pildistades kujundab Pääsuke oma käekirja, kindla võttestiku, mille järgi ta üles võetava pildi visuaalmaailma komponeerib. Pääsukese Eestimaa rännakutel tehtud fotoseeriate mitmeid-mitmeid töid, kusjuures just õnnestunumaid töid, iseloomustab piltide avarus, vaatepunkti kaugus. Vaata et liignegi distantseeritus. Talumajad, rääkimata inimestest, on tihtipeale pildistatud sedavõrd kaugelt, et kõik see, mida ühelt muuseumi jaoks üles võetavalt pildilt ootame, jääb pigem nö. kirbukirja (jutt pole võimalikest fotosuurendustest, mida Pääsukese negatiivid tegelikult tehniliselt lubavad, omal ajal jäi foto ikkagi klaasplaadi 13×18 cm juurde või veelgi sagedamini poole väiksemasse tavalise piltpostkaardi formaati). Ometi on muuseum noore mehe tegemistega rahul, augustis 1913, kui Pääsuke on naasnud ligi kaks kuud kestnud fotoretkelt üle 300 pildiga, saadetakse ajalehtedele koguni Pääsukese tegemisi tunnustav pressiteade.[1]

Pääsukese Weltlandschaft

Setu naised ja tüdrukud Võmmorski külas Meremäe vallas,1913 – ERM Fk 213:170.

Pääsuke on oma fotosid tehes tihtipeale kasutanud lainurkoptikat. Ennekõike ruumi nö. avaraks tõmbamisel (ja mitte niivõrd jäädvustatavate objektide visuaalsel deformeerimisel, mis küll kaasnes, kuid mida Pääsuke rakursse valides ilmtingimata ei rõhuta). Pääsukese fotodele lisavad ruumilisust ja dünaamilisust rohked diagonaalid. Samuti lisab ruumilist sügavust valgus, tume varju jäetud esiplaan ja helendav valguskuma kuskil pildi­ruumi kaugel sügavuses (interjööride puhul võib intensiivne kontravalgus jäädvustatavate objektide välja­valgustamisel kohati vaata et probleemegi tekitada). Tugevat vastuvalgust eelistab Pääsuke kujutatava reljeefsemaks esiletõstmiseks väljaski.[2]

Ja muidugi, inimgruppide misanstseeringud Pääsukese piltidel – tema tõeline firmanipp. Tema piltidel kohtab ikka inimesi, ka siis, kui pildi temaatika seda kuidagi ei vaja (näiteks hooneid pildistades). Temaatika ei pruugi nõuda, küll aga pildiesteetika – et foto elutuna ei mõjuks. Inimesed võivad tema kaamera ees kenasti grupis poseerida (nagu ühele ontlikule ateljeefotole kohane), Pääsukese omamaailm vajab ka sel kombel frontaalreastuses peatatud hetke. Aga ilmtingimata laseb Pääsuke lisaks paika sätitud inimrühmale kellelgi seisatuda grupist eraldi, siis veel kellelgi olla põhigrupist ees- või tagapool. Ühelt poolt annab see formaalse põhjenduse kaugemat vaatepunkti kasutada („et kõik pildile ära mahuks”), teisalt aga lisada ilmselgele poseeritusele ja lavastuslikkusele juhuslikkuse ja korrapäratuse, otsekui kogemata kinnipüütud hetke hõngu. Näiteks Pääsukese ülesvõte hiiglaslikul heinamaal rohkem kui poolesaja osatäitjaga juulis 1913, mastaapsuselt kõrvutatav Griffithi suurfilmide kaadritega (ERM Fk 214:232).

Poseeritus võis ju tuleneda ka pildistamistingimustest, pikema säriaja vajadusest? Ei tahaks neid progressiuskseid arvamisi üle tähtsustada. Võib ju fotomodelli seisusse ülendatud talumehelt nõuda raske kandamiga tardumist võimalikult ebamugavamasse asendisse. Aga koormat vedava hobuse pingutushetke jäädvustamise puhul, et sikutagu, aga seisku üksiti ka paigal? Nii et Pääsuke kasutab piisavalt lühikest säriaega küll. Mõningad liikumisest hägustunud käed-jalad Pääsukese fotodel on seal pigem kavatsuslikult ning kõnelevad hetke, juhuslikugi hetke fotoplaadile mumifitseerimisest (nagu ütleks siinkohal André Bazin). Ja toetavad nii oma hetkelisuses Pääsukese fotode sätituse keskset sihti, inimeste ja inimgruppide sundimatut, pildilooja kõikelubavuses nagu hooletutki paigutumist Pääsukese visuaalmaastikel.

Pieter Bruegel „Viljakoristajad”, 1565. Metropolitani muuseum, New York.

Tegelikult leiab noore, ent üllatavalt kunstiküpse fotograafi maastikes kohati sarnasust Pieter Bruegel vanema maastikega. Ka tehniliselt, näiteks perspektiivi loomisel tumeda-heleda vahekordadega (mis iseenesest polnud Bruegeli leiutis). Esmajoones aga mõistagi Bruegeli avarus ja suursugusus. Nagu Pääsukesegi vaatepunkti distantseeritus (interjöörideski, kus ruumi ju teadagi napib). Avarus, et kujutatavad objektid saaksid Pääsukese maastikel asetseda kenasti laiali laotatult-pillatult ning mingil määral taoline elu omavool kindlasti ollagi. Fotograafina (erinevalt maalikunstnikust) pole Pääsukesel alati võtta sedavõrd kõrgeid ja linnulennulisi vaatepunkte. Ent lainurkoptikaline vaateväli – nagu Bruegelilgi (näiteks aastaaegade tsükli „Viljakoristajad”, 1565) – võimaldab mõlema maastikkudel kiht-kihilt lahti rulluda üha kaugenevates-avarduvates plaanides ning muuta konkreetne vaatepunkt, statiivile asetatud fotokaamera objektiivgi sõna otseses mõttes kosmiliselt kõike hõlmavaks.

Kartulivõtjad Vahi külas Tartumaal, 1912 – ERM Fk 213:10.

Näiteks põllule kummardunud kartulivõtjad, kaugemal paar hoburakendit, seejärel viljahakkide rida, edasi kaugenevad metsatukad. Esiplaani mullakamarast kaadri­sügavuse silmapiiri ja taeva­laotuseni.[3] (Pääsukese aastaaegade „Kartulivõtjad Vahi külas Tartumaal”, 1912 – ERM Fk 213:10.) Tänu füüsilisele ruumidistantsile omandavad Pääsukese maastikud teise dimensiooni, kõiksuse metafüüsilise haarde. Teistsuguse tähenduse ning mõtestatuse. Bruegeli puhul on räägitud mitte lihtsalt maastikust, vaid maailmamaastikust. 1912 – 1914 kaardistas Pääsuke oma Weltlandschaft’i, täitis selle saksakeelse väljendi meie oma eestimaise sisuga.

Arvo Iho sajandi distantsilt

Järgnevatel aastatel on Pääsukese pilte korduvalt piltpostkaartidena välja antud. 1990ndatest alates teame mitmeid tema fotonäitusi. ERMi teadurid Tiina Tael ja Piret Õunapuu asusid 2009 Pääsukese jälgedes mööda Eestimaad rändama, jätkavad neid matku siiamaani, otseselt fotoalaseid sihte seejuures siiski seadmata. Erinevalt Arvo Ihost, kes nüüd sajand hiljem on asunud Pääsukesest inspireerituna omakorda Eestimaad jäädvustama, nii ka Pääsukesele uut pilku heitma. Jutt on praegu ERMis vaadata olevast näitusest.

Asudes Pääsukese marsruutidele ei saanud Iho piirduda üksnes täpselt samade paikadega, mis Pääsuke. Nagu tegi näiteks Peeter Tooming 1990ndatel, võttes enesele siis kompassiks Carl Sarapi poolsajandi tagused fotod. Kui Toomingki oli sunnitud puhuti võttekoha samasusest lähtuvalt pildistama näiteks mingit anonüümset padrikut, mis siis rääkida sellest, kui üht rännakut lahutab teisest juba tervelt 100 aastat.

Nii on Iho fotod ikkagi Pääsukese ainetel, ERMi näitusel saame vaadata Iho enese nägemust tänasest Eestimaast. Iho kui väljakujunenud isikupärase käekirjaga, seejuures ka Pääsukese käekirjast erineva käekirjaga fotograafi nägemust. Ja nagu elu Eestimaal täna erineb elust 100 aastat tagasi, nii erinevad ka Iho pildid Pääsukese omadest. Juba ainuüksi fotografeerimine ise oli pildistatava jaoks sajand tagasi midagi hoopis muud kui täna. Pluss see, et Pääsukese piltidel kujutatu on ajalugu, tänaseks meie jaoks ajalooks saanu, ajaloo väärikuse omandanu, Iho piltidel aga tänane, veel ajalooks settimata harali tegelikkus. Kleidimood ja automargid/­hobusetõud on teised, samuti toidud-joogidki. Näiteks või päikese käes plastiktopsides visisev šampus Toila meeste tänasel laual. Igapäevaelu visuaalselt jäädvustatav füsiog­noomia on tõesti teine!

Näituse pealkiri „Pääsukese jälgedes. 100 aastat hiljem” sisaldab-võimaldab nii Pääsukest kui Ihot ennast, ent nii või teisiti pole näitusepilte hinnates kriteeriumiks mitte üksnes autori eneseväljendus, vaid üksiti selle seos Pääsukesega. Nii kõnetavad antud näitusel vaatajat ilmselt rohkem ikka need fotod, kus seos märgatavam. Olgu siis Muhus vana tuuliku ja kiviaia otsingud[4] – Pääsukese aegadel GPS infot fotofailis veel ju polnud! Või sadamast mandrile tööle sõitmine siis ja praegu. Samuti läbi sajandite kestnud ja kestev kivirist Peterburi tee ääres. Kohaseoste kõrval tasuks järgnevas (Iho pole veel Eestimaale tiiru peale teinud nagu Pääsuke) anda vahest enam ruumi ka visuaalsetele seostele. Näiteks jutuks olnud Toila meeste laud assotsieerus siinsete ridade kirjapanijale Pääsukese kahe sõrulase toidulauaga hoopis Saaremaal.

Kus see mölder tuuliku ees siin kiviaial istus? Mäletamise GPS. Vello-Jüri Sooäär (75) juhatab teed Inna Sooäärele. Soonda küla, Muhu. – Arvo Iho, 2014.

Teisalt aga Iho fotoporteed, mis talle vististi suurematki huvi on pakkunud ja mis mõne teise näituse puhul keskmesse tõuseksid, kuid siinses ekspositsioonis enesele õiget kohta hästi ei leia? Näiteks tänaste laevaehitajate fotojäädvustused, mis üksnes punktiirselt seostuvad samas rippuva Pääsukese laevaehitamise pildi ehitusmeestega kauges üldplaanis. Üks asi, et sedavõrd lähivõttelisi portreid, nagu Iho omad, Pääsukesel praktiliselt ei kohta, Pääsukese pildid sünnivad suuresti inimese koosmõjus keskkonnaga. Teine asi oleks aga näituse kui terviku tagasimõju üksikutele piltidele. Mine tea, olnuks Iho näitus kindlamalt Pääsukese keskse organiseeritusega, vahest suutnuks siis näitusetervik tekitada orgaanilisema Pääsukese-seose ka praegu kaugemaks jäävate piltide juures ning Iho tänased fotoporteed saaksid mõjuda otsekui Pääsukese pildimaailma sisse suumimisena, kui üksikute detailide ja inimeste suurde plaani fokuseerimine?

Pääsukesest saab lähtuda mitmel tasandil. Koha, motiivi, kompositsiooni osas, kuni Eestimaa nägemuseni välja. Rändamaks Pääsukese maastikel, positsioneerimaks end tänase Eestimaa maastikel, abiks Pääsukese GPS. Arvo Iho pakub ERMis (vahe)aruannet ühest taolisest saja aasta retkest.

p.s.

Öeldakse, et ega nimi meest ei riku. Teinekord võib ka vastupidi olla. Et mees oma nime kuhjaga õigustab. Teadagi oli Johannes Pääsuke meie filmi esimene pääsuke. ERMi e-poe raamatuletil albumit „Pääsukese Eestimaa” märgates mõtlesin esimese hooga, ohoo, veel üks Pääsukese fotoalbum. Tegelikult on tegu muidugi Sven Začeki aerofotodega. Samas ma üldsegi ei välistaks, et nooruke Pääsuke, kes huvitus ka fotograafia tehnilistest võimalustest ja nippidest (tema multiplitseeritud autoportree, mis tänaseks ilutseb ühe soliidse Euroopa fotoajaloo esikaanel[5]), et seesama igavesti nooreks, kõigest kahekümneviieseks jäänud Pääsuke huvituks täna miks mitte droonifotostki. Linnulennuline vaatepunkt on ju õigupoolest osa Pääsukese jäädvustatud Eestimaa maastikust.

Tegelikult jäi siin kirjutamata Pääsukese äärmiselt põnevast Tartu seeriast. Ainult üks mõte. Pääsuke dokumenteeris oma seerias põhjalikult järgnenud sajandi jooksul põhjalikult hävitatud ja tundmatuseni muutunud Tartut. Ma ei räägi sellest, et Pääsukese Tartu-seeria vääriks eraldi väljaandmist – seda niigi, seda iseenesestmõistetavalt. Aga mis oleks, kui paigaldaks Tartu linnaruumi, nii kesklinna kui mitmetegi tänavate äärde, vastavad fotostendid? Mis põimiksid fotosid ja linnakaarti, selgitaksid, kus üks või teine maja oli, või ka teisipidi, et mis kõik võis kunagi tänase asemel olla. Stendid, millest möödudes, mida uurides saaks kohe pilku kõrvale tänasele linnavaatele suunates kõiges ise veenduda. Oleks ajalugu ning heatasemeline fotokunst kenasti käsikäes. Ammusaegne ajahetk koos muutumiste ajateljega.

Või olen oma ideega hiljaks jäänud? Tänavakunstniku abil on Pääsukese Tarvastu poiss „oma vabriku” jalgrattaga (1912) end juba positsioneerinudki Tartu Vabadussilla grafiti-seinal…

Tarvastu jalgrattur (1912, ERM Fk 213:118) Tartusse jõudnult. Kevad 2017.

 

Ilmunud: Postimees, 7. aprill 2017. Siin koos paari täpsustava (joonealuse) märkusega.
ERMis säilitatava enam kui tuhande JP fotoga saab tutvuda muuseumide veebivärava vahendusel:
http://muis.ee/search;jsessionid=9928A41A528850B8B23E577DCFB7E300#Tulemused

[1] Kairi Kaelep. Johannes Pääsukese elukäigust ja koostööst Eesti Rahva Muuseumiga. – Johannes Pääsuke: Mees kahe kaameraga. Tartu: ERM 2003, lk. 86.

[2] Peeter Linnap räägib seoses vastuvalgusega „eeterlikust tonaalsusest” ja objektide justkui „nimbusega ääristatusest”. – vt. Peeter Linnap. Elurežissöör Pääsuke ja positivstlik etnograafia. – Johannes Pääsuke: Mees kahe kaameraga, lk. 102.

[3] Kuidas kuulus aadressi sõnastus Thornton Wilderi „Meie linnakeses” (Our Town, 1938) kõlaski? – Inimese nimi, maja, Grover’s Corners. See meie linnake. Edasi maakond, osariik, haldusüksused-orientiirid tavapäraselt kasvavas reas. Siis Ameerika Ühendriigid (kuigi riigisisese kirja puhul selleks tarvidust polnud). Ent sealt ikka edasi, üha avarduvalt: „Põhja-Ameerika kontinent, Lääne-poolkera, planeet Maa, Päikesesüsteem, Universum, Jumala kõiksus” (the Mind of God)!

[4] Leida Laiuse film „Jäljed lumel” (1978), mille kaasstsenaristiks ja operaatoriks Arvo Iho oli, lõppes episoodiga, kus legendaarne näitleja Ants Jõgi otsib Viljandi Vanal kalmistul ema hauda: „Lumi on paks. Kuidas sa teda siit leiad? Kahju. Aga ema teab niikuinii, et ma siin olen. Jah, vist pääle maetud…”

[5] The History of European Photography. Vol. 1, 2011. Koguteose Eesti-poolseks autoriks on Peeter Linnap.
Mäletan, see oli 2012 algus, Eesti film 100. Ja Pääsuke oli kenasti ringiga tagasi Tartusse jõudnud, otse raekoja platsile – sellesama fotoraamatu kaanel Krisostomuse, tänase Ülikooli raamatupoe vaateaknal.